Tätoveerimispigment on mingi pigment, mis implanteeritakse tätoveerimismasinaga tätoveerimisel naha pinna alla. Selle eesmärk on näidata mustri mõju. Teoreetiliselt pole see tõeline tint, tegelikult on see mingi pigment ja omamoodi aktiivne lahus, mis hoiab seda puhtana ja kasutatavana.
Mõned tätoveeringukunstnikud kohandavad värvimaterjale ise, kuigi paljud neist valmistatakse ette pärast valmistoote ostmist. Ise segatud värvainete kasutamise eeliseks on see, et saate selgelt teada, millised koostisosad on, ja reguleerida aktiivse lahuse koostisosi vastavalt teie vajadustele (näiteks tagada koostisosade ohutus). On olemas mingi" kodus valmistatud" aktiivne lahus, mis valmistatakse väikese pudeli viina (või Liszti säilitusaine jms) segamisel väikese koguse glütseriini ja propüleenglükooliga (kui neid koostisosi kasutatakse liiga palju, on värvisegu liiga õline.) eraldage koostisosad) ja lisage seejärel omatehtud värvi saamiseks pigmendilaadsesse pigmenti kuiv pulber.
Muud omatehtud värvainetes või värvainetoodetes tavaliselt kasutatavad toimeained hõlmavad peamiselt alkoholi, antifriisi, formaldehüüdi, vett, nõiapähkli tinktuuri jne. Kuigi toote üldine koostisosade loetelu on märgistatud kui&"; steriliseeritud vesi, vein, glütseriin" ;.
Tuleb märkida, et päikesevalgus kahjustab paljusid värvilisi materjale, nii et ärge hoidke värvilisi materjale akende läheduses. Ülekuumenemine muudab ka värvimaterjali, mistõttu tätoveeringu värvimaterjali ei saa autoklaaviga kuumsteriliseerida.
Tätoveeringuvärvid on reguleerimata ja ei vaja FDA heakskiitu. Paljud värvainete koostisosad on heaks kiidetud kasutamiseks kosmeetikas, toidus ja farmaatsiaseadmetes (sealhulgas raudoksiid, südamepuu ja titaandioksiid), kuigi paljud ei ole. Isegi nii on pigmentallergia väga haruldane. Lõppude lõpuks on aastas viis miljonit tätoveeringut, kuid selle vormi komplikatsioone avaldatakse vähe. See tähendab, isegi kui allergia on olemas, saavad kogenud dermatoloogid selle ravida.

